Autor: Agnes-Erika Kalm
Delfis ilmunud artiklit loe SIIN.
Milline imepärane laps! Ühel hetkel lohutab ta oma nutvat ema, järgmisel valmistab maitsvat õhtusööki, hiljem hoiab väiksemaid õdesid-vendi. Tundub justkui unistuste laps: tubli, hoolas ja vastutustundlik. Märkab ise, mis kodus parajasti tegemist vajab, teeb kõike laitmatult, kunagi ei vingu ja on tubli. Väga tubli. Ohtlikult tubli. Tegelikkuses võib tegemist olla nähtamatu tragöödiaga, lapsepõlvest ilmajäämisega… .
Vanemlikustamine (ing k. tuntud kui parentification või spousification) viitab olukorrale, kus laps täidab perekonnas arenguliselt sobimatul viisil täiskasvanu ja lapsevanema rolli, vastutades teiste heaolu eest, ohverdades enda vajadused, heaolu ja arengutee. Lapsest saab justkui väike lapsevanem või partner.
Vanemlikustamise kaks nägu: emotsionaalne ja instrumentaalne
vanemlikustamine
Vanemlikustamine jaguneb kaheks, emotsionaalseks ja instrumentaalseks. Emotsionaalse vanemlikustamise korral on lapse roll olla vanema tugiisik, aidata vanemat probleemide lahendamisel ja vanemat emotsionaalselt toetada. Ehk laps on vanema lohutaja, kuulaja ja nõuandja. Instrumentaalse vanemlikustamise tähendab aga, et laps rakendatatakse füüsiliste kohustuste täitmisesse: lapsele langeb suur vastutus kodu eest hoolitsemisel, kokkamisel, õdede-vendade eest hoolitsemisel ja majapidamistööde tegemisel. Sel juhul saab lapsest pere kokk, koristaja ja lapsehoidja. Ajutist rollivahetust võib ette tulla igas peres. Probleem tekib siis, kui see juhtub sageli, sellest saab igapäevane normaalsus, kui laps ei saa enam kunagi olla lihtsalt laps.
Miks saab ühest lapsest väikene täiskasvanu?
Selleks on mitmeid põhjuseid. Sageli algab see piiride hägustumisest peres, kui vanem ei täida oma tüüpilist rolli (ehk vanem ei käitu vanemana). Rollivahetus võib toimuda, sest vanemal pole võimalik ajutiselt vastust kanda või ta lihtsalt ei soovi seda teha. Peresüsteemis tekib aga auk ja laps peab seega võtma täiskasvanute kohustused enda peale. See juhtub sagedamini peredes, kus lapsevanem ei suuda oma emotsioonide ja probleemidega toime tulla ning laste eest täiel määral hoolitseda, viidates lapsevanema emotsionaalsele ebaküpsusele.
Mõnikord kordub muster põlvest põlve – mõni vanem on lapsepõlves ise olnud vanemlikustatud, mistõttu peab seda normaalsuseks. Mitmetes peres esineb ka vaimse tervise häireid või füüsilisi haigusi, mis raskendavad vanema toimetulekut. Keerulisem on ka üksikvanematel: üksinda toime tulla on raske, eriti veel siis, kui peres on rohkem kui üks laps. Ka ühiskondlikud kriisid, näiteks koroonapandeemia, suurendavad vanemlikustamise riski. Pandeemia ajal suurenes vanemlik stress, kuna tuli leida tasakaal töö, kodu ja laste eest hoolitsemise ning laste akadeemilise edasimineku jälgimise vahel. Selle tagajärjel suurenes ka laste vastutus ülesannete täitmisel ning sagenes vanema rolli täitmine.
Märgid, mis ei tohiks jääda märkamata…
Vanemlikustamisele viitavaid ohumärke on mitmeid (Psychology Today):
- tunne, et tuli alati teiste eest hoolitseda;
- eakohatult liiga suure vastutuse kandmine;
- tunne, et tuli alati võtta teiste eest vastutust;
- vahendaja rollis olemine vanemate tülides;
- vanematele pidevalt suurel määral emotsionaalse toe pakkumine;
- veendumus, et nende roll on olla lepitaja;
- tunne, et teiste vajadused on olulisemad;
- raskus lõdvestuda, tegevusetult olla ja lihtsalt „mängida”;
- pidevad komplimendid selle eest, kui „vastutustundlik”, „täiskasvanulik” ja „tubli” laps oldi;
- puuduvad mälestused muretust lapsepõlvest, mängimisest ja toredast ajaveetmisest;
- veendumus, et teistele toetumine on ebaturvaline, mõttetu või ohtlik.
Vanemlikustamise varjatud hind
Vanemlikustamise mõju võib jääda märkamatuks aastateks, ent see ei tähenda, et mõju lapse heaolule poleks. Uuringud on näidanud, et perekondlike piiride (lapse-vanema rollide) hägustumine seostub vanemlikustatud laste psühholoogilise arengu pidurdumisega ja suuremate riskidega vaimse tervise probleemide tekkeks. Vanemlikustamise tagajärjel võib tekkida krooniline ärevus, eneseregulatsiooni raskused ja depressioon. Vanema rolli koorem võib takistada lapse loomulikku arengut nii kognitiivses, sotsiaalses kui ka emotsionaalset plaanis, takistades mängu ja suhtlemist. Seega võib vanemlikustatud laps jääda ilma lapsepõlve toredatest hetkedest: mäng ja muretus asenduvad kohustuste ning pideva valvsusega. Samuti on leitud, et vanemlikustamine mõjub negatiivselt lapse iseseisvaks indiviidiks saamisele, iseenda tundmaõppimisele ja eneseteadvuse kujunemisele. Võib tekkida ka raskusi perekonnast eraldumisel: täiskasvanud lapselt oodatakse endiselt näiteks õdede-vendade eest hoolitsemist, pere toetamist ja majanduslikku panust isegi siis, kui ta juba iseseisvat elu elab.
Raskused ei piirdu üksnes lapsepõlve või noorukieaga. Vanemlikustatud lapsest võib saada hilisemas elus päästja ehk tal võib kujuneda hoolitseja sündroom (ing k caretaker syndrome). Hoolitseja sündroomiga inimesi iseloomustab suhetes krooniline ülefunktsioneerimine (liigse vastutuse võtmine ka siis, kui keegi seda ei nõua), teiste vajaduste esikohale seadmine, raskused piiride seadmisel ning süü- või ärevustunne, kui ei saa teistele abiks olla. Sellised inimesed võivad sattuda sagedamini ebavõrdsetesse ja kurnavatesse suhtesse, kus võetakse nende poolt automaatselt päästja roll – võetakse vastutus oma partneri heaolu, emotsionaalse tasakaalu, elujärje või elukäigu eest.
Negatiivsete tagajärgedena on välja toodud ka kõrgem risk suhteprobleemide tekkeks ning kiindumissuhte häirumine. Näiteks võib kujuneda ärev kiindumisstiil, mille puhul inimene kardab hülgamist ning teeb selleks kõike, et seda vältida, seades teise heaolu enda omast ettepoole. Võib kujuneda ka hoopis vältiv kiindumusstiil, mille puhul inimene väldib läheduse loomist ja emotsionaalset haavatavust, kuna lapsepõlves pole olnud võimalik teistele toetuda. Negatiivsete tagajärgedega seostub tugevamalt just emotsionaalne vanemlikustamine ehk olukord, kus lapsest saab vanema emotsionaalne tugiisik.
Kas vastutus kasvatab?
Vanemlikustamise puhul on leitud ka positiivseid tagajärgi, eriti kultuurides (nt Aasia maades), kus perekonnas suurema vastutuse kandmine ja kollektiivse heaolu esileseadmine on normaalsus. Kui lapsele antud suurem vastutus ja tähtsam roll perekonnas on õiglaselt määratud ja avatult selgitatud, võib see hoopis parandada peresuhteid, suurendada enesehinnangut ja sotsiaalset vastutust, vähendada riskikäitumist ja suurendada kohanemisvõimet. Vanemlikustamise või vanema rollis olemise kahjulike mõjude vältimiseks on oluline lapse enda hinnang kogemusele (kas vastutus tundub õiglane), pereliikmetelt saadav emotsionaalne tugi, rollide eakohasus, kultuuriline tähendus ja norm,
ülesannete täitmise kestus ja keerukus. On äärmiselt oluline, et lapsele antav vastutus on eakohane, mõtestatud ning et lapsel on võimalik olla ka lihtsalt laps. Vanemlikustamine on sügav ja sageli nähtamatu rollinihe, millel võivad olla eluaegsed tagajärjed. Igal lapsel peab olema õigus olla lihtsalt laps – mängida, katsetada, eksida, kasvada turvalises maailmas, kus vastutus pole ootamatult kaela sadanud koorem, vaid kasvab tasapisi koos lapsega. Kui laps hakkab kandma täiskasvanu rolli liiga vara ja valel moel, maksab ta selle eest oma lapsepõlve hinnaga.