Vanema lugu
“Mul on pea 6ne tütar ja ta ei pea viisi. Ja mina olen eluaeg laulnud, pean viisi ja unistanud, et koos tütrekesega laulame, aga no täitsa metsapoole tema viisipidamine. See kuidagi teeb mind nii õnnetuks. Ei soovi oma unistusi läbi lapse täita, aga niigi kõik tarkuse geenid isalt pärinud, nüüd veel see viimanegi “äkki on minusse” võeti mult ära.”
Vastab psühholoog-perenõustaja Anette-Johanna Park
Alustan valideerimisest: on täiesti normaalne, et vanem tunneb oma lapse suhtes aeg-ajalt pettumust. See on tunne, millega puutuvad kokku kõik vanemad. Küsimus on aga, kuidas see tunne väljendub. Tunded on inimestele loomulikud ja lubatud, kuid meie käitumine võiks olla läbimõeldud ja teadlik. Selle kirja põhjal jääb mulle mulje väga siirast, ausast ja haavatavast emast, kes tunneb end üksi isa ja tütre tugeva suhte kõrval. See aga kuulub pigem paariteraapia teemade hulka.
Last ei kahjusta vanemate tunded, vaid teatud käitumised, mis neist tunnetest võivad välja kasvada. On täiesti mõistetav, et vanemad seavad oma lastele ootusi – näiteks võiks kaheaastane laps öelda mõne sõna ning seitsmeaastane käia iseseisvalt tualetis. Ootuste seadmine lastele on loomulik. Murekoht tekib siis, kui need ootused tulenevad vanema enda ebakindlusest või on liiga kõrged või vastupidi – liiga madalad.
“Last ei kahjusta vanemate tunded, vaid teatud käitumised, mis neist tunnetest võivad välja kasvada”
Loos, mis inspireeris küsimusi, kajab läbi ema ebakindlus. Nagu ta ise ütleb, oli lauluhääl tema jaoks viimane lootus. Kui vanemal on seljataga hüljatuse või ebapiisavuse kogemus, kandub see sageli suhetesse ümberringi, sealhulgas ka lapsega. Sellisel juhul võib vanema alateadlik sõnum lapsele olla: “Sa pole piisav.” Vanem projitseerib oma ebapiisavuse mustrit lapsele ja see võib omakorda viia selleni, et laps hakkab tulevikus teistelt rohkem ootama.
Oluline on rõhutada, et pettumus ja frustratsioon on täiesti normaalsed tunded. Julgen öelda, et pea iga lapse ja vanema vaheline suhe kogeb neid tundeid. Mina ise pole siin erand ja võin tõsta käe tunnistades, et need on mulle tuttavad ka oma pere kontekstis.
…pettumus ja frustratsioon on täiesti normaalsed tunded
Siiski tuleb meeles pidada, et kuigi tunded ja käitumine on erinevad, võivad need omavahel alateadlikult põimuda. Näiteks võib väliselt rahulik vanem oma kehakeelega – kulmude kortsutamise või käte rinnale ristimisega – anda lapsele teistsuguse sõnumi. Lapsed on väga tähelepanelikud ja märkavad rohkem, kui me sageli arvame.
Seepärast ongi oluline võtta vastutus oma riskikohtade eest ja uurida, kust sellised ootused pärinevad:
- Miks on mulle oluline lapse edu või oskused?
- Mida tähendab mulle see, kui laps ei ole edukas või ei oska midagi?
- Mida see räägib minu enda kohta?
- Milline on minu ebakindlus selle kõige taga?
- Kelle poole võiksin pöörduda ja paluda abi, et seda ebakindlust väljendada?
Need küsimused aitavad paremini mõista oma tundeid ja käitumist, et luua lapse jaoks toetavam ja turvalisem keskkond.
Loe täispikka artiklit SIIN.