Autor: Psühholoog-perenõustaja Anette-Johanna Park
Millised on vaimse vägivalla tundemärgid? Paljud naised on pärast sellistest suhetest väljumist tõdenud, et pikalt ei saanudki nad aru, et see mis toimuks oleks samuti vägivallavorm. Ehk siis mis võiksid olla need hoiatusmärgid, et midagi on valesti? Ja kuidas teha vahet, kas tegu on vaimse vägivallaga või näiteks lihtsalt kaaslase poolt tulevate usaldusprobleemidega vms?
Naisteabil on see kirjas nii:
Vaimne vägivald – verbaalne või mitteverbaalne vägivald eesmärgiga teist isikut alandada ja oma kontrollile allutada. Vaimne vägivald on pidev ja tahtlik teisele inimesele haiget tegemine ja tema tunnete riivamine. Emotsionaalne vägivald ei pea olema alati teise inimese otsene solvamine või ta peale karjumine. See võib väljenduda ka peenekoelise ja oskusliku manipuleerimise ja alandamise kaudu.
Vaimne vägivald võib avalduda ignoreerimise, vaikimise, ähvardamise, jälitamise, süstemaatilise kontrollimise, jälgimise, kirjavahetuse saladuse rikkumise, segamise, tülitamise, hirmutamise, sõimamise, laimamise, alandamise, kritiseerimise ja süüdistamise, manipuleerimise, sugereerimise (mingi halva omaduse nt laisk, rumal vmt sisendamise), armukadeduse, sotsiaalse isoleerimise, samuti laste kasutamisena vägivallavahendina, varalisse sõltuvusse seadmisena, liikumisvabaduse võtmisena jm.
Kirjutan sellele definitsioonile kahe käega alla. Vaimne vägivald ei ole alati karjumine, aga ka oskuslik manipuleerimine. Levinumad tundemärgid minu praktikas on lood inimestest, kes tunnevad, et kõnnivad munakoortel, nende suhtlust lähedastega piiratakse või reguleeritakse või partner jälgib kontrolli eesmärgil nende tegevusi netis ja netist väljas
Munakoortel kõndimisele on keeruline jälile saada, kuna see algab salakavalalt ja kasvab intensiivsemaks. Üldiselt saadakse sellest aru alles peale hirmutunde mõningast kestmist. Munakoortel kõndimine väljendub hirmus teise inimese reaktsioonide ees. Kui oled kunagi mõelnud, et ei julge oma kallimale rääkida oma tunnetest, tegemistest, ennetad tülisid ning tunned hirmu millegi “valesti tegemise” ees, siis see on koht, kus võiksid lähemalt uurida vaimset vägivalda lähemalt.
Siinkohal mainin vahele, et me ei taha tihtipeale vaimset vägivalda vägivalla alla liigitada, kuna “keegi ju ei peksa mind” või “tegelikult enamasti on kõik hästi”. See ongi põhjus, miks vaimset vägivalda on nõnda keeruline tuvastada ja hiljem olla ka enda suhtes kaastundlik olla märkamatuse osas. Sellest ei jää enamasti märki maha. Sellegipoolest on oluline jälgida enda enesetunnet seoses oma partneriga ka halvimatel hetkedel.
Kuigi muredest paarisuhtes võiks eelkõige rääkida oma partneriga, siis oluline on ka laiema tugivõrgustiku olemasolu. Sõbrad ja pere, kes on empaatilised, märkavad märke vägivallast tihtipeale kiiremini kui paarisuhtes olev inimene ise. Sellest tulenevalt on ka vaimse vägivalla puhul üks strateegia piirata või reguleerida inimese suhtlust lähedastega, kuna see võib õõnestada vägivallatseja staatust ja plaane partneri silmis. Tihti mõtleme suhtluse piiramise all seda, kui keegi on kategooriliselt vastu nt klubitamisele või netis käimisele. Tihti on see rohkem seotud hoopis pere ja sõpradega, kus kasutatakse mõtteid “su sõber tuleb meie vahele”, “su ema keerab sind mu vastu” jne. Alustatakse usalduse kahjustamisest ning seejärel pole vajagi palju enam suhtluse piiramiseks teha.
Suhtluse piiramine võib laieneda aga internetimaailma, kus partner jälgib meie tegevust. Mõni aeg tagasi kirjutasin kommentaari artiklile, kus uuriti jälitusseadme kasutamise moraalsust. Ma seisan jätkuvalt selle kõrval, et üksteise kontodele ligipääsu omamine või tegevuse jälgimine on okei, kui see on mõlema partneri jaoks sobilik ning lugupidav. Kui tegevus muutub aga liigseks või pealesurutuks, siis siinkohal võib hakata oma kulmu kergitama. Vägivallaks võib seda hakata pidama siis, kui konto omanik kardab millegi tegemist, vaatamist vms, kuna see võib partnerit häirida ning esile kutsuda järjekordse tüli.
Kuidas mõjutab sellises keskkonnas kasvamine lapsi? Kas on rusikareegel, et kui vanem tarvitab vaimset vägivalda oma kaaslase vastu, saavad ka lapsed oma osa?
Üldiselt küll. Kuna vägivallatsejad on üldiselt rigiidsed ja paindumatud vägivallakäitumises, siis see ei väljendu ainult paarisuhtes. Lisaks nagu eelnevas definitsioonis välja toodud, ei ole vaimne vägivald ainult otse isiku suhtes toime pandud tegu. Vaimne vägivald on ka vägivalla pealt nägemine ja suutmatus midagi ette võtta. Laste jaoks on see tavaliselt nii karm ja kurnav, et nad otsivad oma tunnetele väljundit kas enda sisse või endast välja pöörates. Enda sisse pöörajad muutuvad üldiselt isoleerituks, neil tekivad terviseprobleemid ja meeleoluhäired. Väljapoole pöörajatel tekivad käitumisprobleemid.
Et tekst ei jääks liiga kuivaks, siis kujutame koos ette olukorda, kus meie kõige armastatumat inimest alandatakse. Meie suu on aga kinni teibitud ja oleme kinni seotud. Me oleme lõksus ja ei saa kuidagi sekkuda. See on päris jõuetu olukord kus olla, võib tekkida kurbus või mõnel raev. See on see, kuidas tunneb end ka üks laps, olgu ta väike või suur, olukorras kus ta näeb pealt vaimset vägivalda. Lisaks sellele võib ka ette kujutada kui nüüd hakata seda sama last alandama, kes on jõuetu midagi tegema. See on lihtsalt karm.
Tihti välditakse lahkuminekut ka lootuses, et ehk läheb asi ikka paremaks ja soovist, et lapsed saaksid kasvada kahe vanemaga. Kui õigustatud selline lootus on ja kas laste nimel iga hinna eest koos püsimine on päeva lõpuks pereliikmete vaimset tervist arvestades hea lahendus?
Lootus, et asi läheks paremaks on õigustatud, aga kahjuks ainult teatud tingimustel. See on õigustatud ainult siis, kui vägivallatseja näeb enda käitumist vägivallana, suudab seda tunnistada, soovib selle kallal töötada ning teeb aktiivseid samme selle suunas. Kui lootus tuleneb ainult kannatava osapoole helgest tulevikuvaatest, siis paneb ta end paratamult rohkem kannatama. Muutus saab toimuda ainult siis, kui inimene näeb endas midagi, mida muuta. Kui vägivallatseja on olukorraga rahul (mida nad üldiselt on), siis ei olegi põhjust oma käitumist korrigeerida.
Laste nimel koos püsimine on omaette teema. See ei kehti ainult vaimse vägivalla puhul. Üks asi, mida ma ei väsi kordamast on LAPSED ON KURADIMA TARGAD. Me võime mõelda, et nad ei saa asjadest aru ja vähemalt on neil mõlemad vanemad, aga lapsed saavad aru, kui vanem on õnnetu. Laps mõistab, kui vanem kannatab ja jälle tunneb ta end nagu kinniteibitud suuga ja kinniseotud nukk toolil. Ta tahaks aidata, kuid ei saa ja ei peagi saama. Lastele on kõige kasulikum, kui vanemad on õnnelikud ja rahulolevad, vahepeal on nad seda paarisuhtes üksteisega, vahepeal mitte. Kui mõelda laste heaolule, siis tuleb mõelda ka enda omale.
Kuidas kahjustavast suhtest lahkuda ja kuidas seista vastu näiteks vastaspoole manipulatsioonidesse või üldse taastada eneseusk? Kuidas seda teha viisil, mis lapsi rohkem ei kahjustaks?
Minuni jõudis Ohvriabi kaudu üks oluline materjal. See on selle lingi lõpus: https://www.palunabi.ee/et/perevagivald-ja-lahisuhtevagivald. Seal on olemas juhis, kuidas koguda tõendusmaterjali.
Vaimselt vägivaldsest suhtest lahkumisel on väga suureks ressursiks tugivõrgustik – sõbrad, pere, kolleegid. Kes iganes saab parasjagu õla alla panna ja toetada. Seetõttu võiks alustada lähedasega oma kahtluste jagamisest ning soovitan soojalt suhelda ka kohaliku kriisikodu/turvakoduga või helistada Ohvriabi telefonil 116006. See on okei, kui peale konsulteerimist arvad, et tegemist polnudki vägivallaga, aga kasvõi enda oletuse kontrollimiseks on mõistlik rääkida asjatundjaga ning vajadusel saada abi.
Hea on see, kui sul on plaan. Sa tead kuhu minna, kes sind aitab selles, mis on sinu esmased vajadused ning kuidas lahkuda koos lastega. Plaani tegemine on suurepärane kasutades ka netis olevaid tasuta ressursse, nt Tallinna Naiste Kriisikodu lehel. Kui asi puutub laste hoidmisesse, siis viimased uuringud on näidanud, et negatiivne mõju lastele on kohati liialdatud. See ei tähenda seda, et see ei omaks lastele mõju, aga me kardame vahepeal rohkem, kui reaalsuses asi seda väärt on. Seetõttu soovitan kasutada mõistmise ja aktsepteerimise baasil lähenemist. Mis see tähendab? Kui laps on alla 7-aastane siis soovitan soojalt olla lapsega aus ja üldine. Alustada nt mõttega “Me läksime sinu emme/issi lahku ja nüüd elame eraldi. Sinu jaoks tähendab see seda ja toda. Kui sul on küsimusi, tule ja küsi.” Konkreetselt ja lihtsalt. Hea on see, kui vanem ei seleta liiga põhjalikult toimuvat lahti, kuna lapsed küsivad asju sellisel moel ja tempol nagu neile sobib. See on ka nende arengut toetav. Siinkohal tuleb aga valmis olla võimaluseks, et laps võib küsida ka “absurdseid” küsimusi või midagi, mis võib vanemale väga haiget teha. Soovitatav on vastata just nii palju, kui laps küsib. Nt “mis on lahutus?”, “lahutus tähendab, et….”. Vanemate lastega võib kasutada ka komplekssemat sõnavara ja põhjendusi, kuid siiski tasub arvestada, et tegemist on lapsega. Eelkõige huvitab lapse olukorra mõju neile (nt tulevane elukorraldus) ning selle korraldamise eest võiksid vastutada vanemad.
Kui vaimse vägivalla korral on kahjustada saanud inimese eneseusk, siis sellele ei ole kahjuks imeravimit, mis selle korda teeks. Enim aitavad tavaliselt enda armastavate inimestega ümbritsemine, aeg, psühhoteraapia, enesekaastunne ja kannatlikkus. Eriti hea on taasalustada unarusse jäänud kirgedega ning keskendumine sellele, mis teeb õnnelikuks. Samuti aitab ka leinamine. Elu pole kahjuks nagu film, kus peale keerulisest olukorrast pääsemist valdab järsku sügav kergendus ja rõõm. Tihti kaasneb sellega hoopis kurbus, kahetsus, häbi, süü. Sellelegi tasub jätta ruumi ja olla kaastundlik.
Täispikka artiklit saab lugeda SIIN.