Kuidas kujuneb välja inimese pilt oma kehast – olen ilus/ kole/ imetlusväärne/ jälestusväärne?

Minapilt kujuneb inimesel välja juba varases eas, mil saame sõnumeid enda ümbert. Need sõnumid võivad tulla nii lähedastelt kui ühiskonnalt. Kui meile kinnitatakse lapsena, et oleme armastusväärsed sellisena nagu oleme ja saame sama sõnumit ka näiteks meediast, siis kasvame üles teadmisega, et oleme kenad. Sama kehtib ka vastupidise kohta. Siinkohal on paslik mainida, et varases lapseeas mõjutavad meid rohkem lähedaste sõnumid ning teismeeale lähenedes mängivad ka meedia ja sõbrad suurt rolli kehakuvandi kujundamisel.

Meie ühiskonnas esineb pidevalt kehakaalu ja nahavärvi tõttu diskrimineerimist, mis on mõlemad füüsilised atribuudid. Uuringud on näidanud, et kui noorte inimeste elus, kultuuris ja ühiskonnas puudub neid esindav kuvand, võib see mõjutada nende minapilti ja kehakuvandit negatiivselt. Seetõttu on oluline kaasata filmides, reklaamides ja muus mitmekesist esindust. Kehvasti mõjub ka see, kui näeme peenikesi inimesi ütlemas, et on paksud või koledad, kuna see sisendab meile, et iga inimene, kes on natuke veel suurem, on defitisiitne.

Tänasel päeval on Eestis kahjuks tõsi ka see, et tüüpiline pilt ilust on naiste puhul sümmeetriline, kõhn, aga kurvikas, enesekindel, aga vaoshoitud, kogemustega, aga süütu naine. Väga vastuolulised ootused. Kui vaadata ka meestepoolseid standardsolvanguid, siis need on neljas kategoorias ning sellest kaugemale tavaliselt ei jõuta: Naine on kas rumal, lõtvade kommetega, paks või kole.

Kuidas kujuneb välja söömishäire?

Söömishäire alget ei saa ega tohi taandada ühele faktorile. Selles mängivad rolli nii geneetika, isiksus, keskkond, kultuuri- ja sotsiaalne surve ning kogemused. Selle algamist võivad soodustada nii perekonnaliikme söömishäire, kui ka perfektsionism või madal enesehinnang. Söömishäire puhul on oluline teadvustada, et tegemist on keerulise psüühikahäirega, millel on nii emotsionaalsed, bioloogilised kui psühholoogilised alged ning nende ravi koosneb tihti meditsiinilisest, toitumisalasest ja psühholoogilisest sekkumisest.

Siinkohal tuleb meelde üks lugu noorelt naiselt, kes soovis emaks saada, kuna temale olid venitusarmid armsad ja ta ei jõudnud oodata, kuni saab lõpuks endalegi mõne. Tema motivatsioon selle taga oli isa suhtumine tema emasse. Isa kutsus ema venitusarme alati armastusmärkideks ja ütles ka lapsele, et see näitab ainult seda, kui palju emme ja ta keha meid armastavad. See muutis ühiskondlikult muidu taunitava füüsilise omaduse naise jaoks millekski ihaldusväärseks. See on ilus lugu sellest, kuidas üks vanem õpetas lapsele oma keha armastama. 

Kui paljud naised sinu hinnangul vaevlevad kehaga seotud alaväärsuse käes?

Väga suur osa naistest näeb enda välimuses midagi valesti. Minu klientide hulgas on paljudel naistest alaväärsustunne oma kehaga seoses, kui mitte kõigil. Kliendid moodustavad siiski väikese osa rahvastikust, kuid ka meedias kajastub ohtralt just seda, et naiste välimuste osas ollakse kriitilised, mis tingib ka laiemas populatsioonis suure hulga naisi, kel on kehaga seonduv allaväärsustunne.

Kuidas saab naine ennast ise selles olukorras aidata?

  1. Harjuta enesekaastunnet. Selleks on väga kasulik raamat “Enesekaastunne” Kristin Neffilt, kus ta avab teemat ja pakub välja harjutusi enesesõbralikkuse tõstmiseks.

  2. Piira negatiivse meedia tarbimist. Meedias võivad ka kõige väiksemad asjad olla sütitavaks söömishäire taaskäivitajaks. Ürita leida toredaid inimesi, keda jälgida, kes julgustavad pigem olema kehapositiivsed, mitmekülgsed ning esitavad väljakutse ühiskondlikele ilustandarditele.

  3. Praktiseeri avatud ja toetavat suhtlust. See võib olla uskumatult raviv jagada oma kogemust lähedasega ning saada temalt tuge. Lähedane võib aidata välja kujundada ka toetusprogrammi, mis saab aidata taastumisel. Kui mõni inimene teeb teadmatult või tahtmatult mõne haavava kommentaari, võid proovida öelda näiteks: “Armas ___(nimi), kui sa ütled, et oled kole minu juuresolekul, teeb see mind ebakindlaks. Teen hetkel aktiivset tööd oma kehaga ja selle aktsepteerimisega. Palun aita mind selles ja leiame koos ühe asja, mida me väga naudime oma kehade juures.”

  4. Naudi oma keha. Söömishäiretega kaob fookus keha tervikult ning keskendutakse selle väljanägemisele. Unustatakse ära, mida keha suudab meie jaoks teha. Meie keha suudab iga päev hingata, astuda, hüpata, tantsida ja palju muud. Enda keha katsuda on samuti okei. Proovi alustuseks panna käsi oma rinnale ja lihtsalt tunnetada oma kätt rinnal. Su keha on siin selleks, et sind aidata.

  5. Küsi endalt “Miks?”. Eesmärgid viivad meid tihti rajalt kõrvale. Leides põhjuse millegi tegemiseks püsime suurema tõenäosusega kursil. Enne põhjuse leidmist küsi endalt “Miks ma tahan olla selline nagu tahan? Kellele see kasu toob?”. Tihti seostatakse näiteks madalamat kaalunumbrit iluga. Siinkohal võid mõelda sellele, kas suurem inimene võib ka ilus olla. Kas sinu eesmärk võiks olla enda aktsepteerimine ja igas kehas ilu leidmine?

  6. Püsi mõõdukas. Söömishäire ja/või madala enesehinnanguga inimesed kipuvad minema ekstreemsustesse. Paks või peenike, kole või ilus. Seal vahel on veel terve spektrum.

  7. Otsi vajadusel abi. Madal enesehinnang ja söömishäired on väga rasked väljakutsed. Nende katsumustega ei pea sa kindlasti üksi silmitsi seisma. Sind võib aidata näiteks kogemusnõustaja, psühholoog või Eesti Söömishäirete Liit.

  8. Pea meeles, et sina ise oled ekspert. Kuula enda keha ja vajadusi. Madal enesehinnang käib tihti käsikäes enda usaldamatusega, kuid sina ise oled enda suurim abistaja. Ka need nõuanded siin on pealtnäha imelihtsad, kui reaalsuses ei pruugi nad seda olla. Sina ise saad valida endale sobiliku tempo ja meetodid. Keegi ei tea sind nii hästi, kui sina ise.

Kui keeruline on söömishäirest vabaneda? 

Lühidalt öeldes- söömishäirega töö on väga keeruline. Mitmetel juhtudel on see aastatepikkune töö, mis koosneb professionaalsest ja perekondlikust abist, pühendumusest ja toest. See sõltub ka söömishäire kestusest, iseloomust ja paljust muust, nt: kas esineb ka kaasuvaid psüühikahäireid. Söömishäire saab harva alguse söögist. Ka Riikliku Haiguste Klassifikatsiooni kohaselt on söömishäire seotud inimese kehakaalu või kujuga. See tähendab, et enamasti on söömishäire all madal enesehinnang, trauma (nt lapsepõlves polnud raha osta süüa ja nüüd tarbitakse ohtralt kõike kuni oksendamiseni), sissekujunenud mustrid ja ebatervislikud toimetulekumehhanismid. See on tõesti väga individuaalne protsess ja võtab mõnel juhul taastumiseks terve elu.

Mis võiks ühiskonnas muutuda, et toetada ka noorte inimeste tervema minapildi kujunemist?

Esimene oluline samm võiks olla teadlikkuse tõus. Juba algklassides võiks lastele rääkida erinevatest kehadest ja välimustest ja sellest, et see kõik on okei. Selle raames võiks käsitleda erinevaid pikkusi, juuksevärve, nahavärve, kehatüüpe ja puudeid. Nii õpime juba varases eas aktsepteerima inimestes erinevusi ning olema sõbralikumad enda ja teiste suhtes. Isegi enne algklasse võiks alata kaasamine kodust läbi vanematele keha ja söömise kohta info jagamise. Suurt rolli mängib ka meedia representatsioon erinevatest inimestest, mis võiks ja peaks olema rikkalikum. Poodides võiks suurem valik erinevaid riideid ja palju muud. Kui aus olla, siis antud vastused on hetkel nii idüllilise kõlaga, kuid kurb reaalsus on see, et tänaselgi päeval anname pidevalt naistele mõista, et ükskõik mida me ei tee, me pole piisavad. See sõnum peab muutuma. Iga inimene on piisav ja armastusväärne just sellisena nagu ta on.

Loe avaldatud artiklit SIIT.