Kui palju otsivad lapsevanemad viimastel aastatel oma lapse depressiooni pärast abi? Kas selliste vanemate arv on peale pandeemiat kasvanud?
Ma ei saa kommenteerida trende enne ja peale koroonat, kuna alustasin psühholoogina natuke enne koroonat. Küll aga saan öelda, et vanemad otsivad lastele tihti abi just 3 põhilise murega, milleks on ärevus, depressioon ja käitumishäired. Teismeliste puhul on juhtivaks pöördumise põhjuseks tõesti vanemate mure laste emotsionaalse seisundi osas ja vanemad otsivad neile väga aktiivselt abi. Kurb on ka see, et hetkel pole piisavalt lastega töötavaid spetsialiste ning järjekorrad on meeletult pikad. Nii mõnedki kohad ei võta praegu lapsi isegi ootejärjekorda, kuna see on niivõrd pikk.
Kui palju tänapäevased lapsevanemad mõistavad oma lapsi vaimse tervise murede osas?
Vaimne tervis, abi otsimine ning ravimite kasutamine pole enam nii stigmatiseeritud ja see on juba super algus. Vanemad julgevad rohkem otsida abi endale ja lapsele. Netis on palju infot selle kohta, mida üks või teine käitumine võib tähendada ja ka see on suurepäraseks toeks. Kindlasti esineb raskusi ja suhtlemistõkkeid, kuid enamus vanemaid tahavad mõista ja see on suur ressurss. Siinkohal maksab välja tuua, et paljud vanemad kardavad süüdistamist. Et nemad on süüdi laste probleemides. Mina kindlasti nii ei arva. Vanemad, kes on valmis last aitama ja üritavad neid mõista on lastele meeletu ressurss. Selliste vanematega koostöös näen tavaliselt psühholoogi vastuvõtul suuri edulugusid.
Mida saab lapsevanem sellises olukorras teha, kui lapsel on depressioon, ärevus või suitsiidimõtted?
Siinkohal haaran härjal sarvist ja alustan suitsiidimõtetest. Tuleb vahet teha, kas need on mõtted või plaan. Kui lapsel on plaan endalt elu võtta, tuleb kiiremas korras võimalusel psühhiaatriakliiniku valvearsti poole ja kui see võimalus puudub, siis pöörduda erakorralisse meditsiiniosakonda. Sellises olukorras on väga oluline kiirreageerimine. Kui pole kindel, kas maksab pöörduda või mitte, siis võib ette helistada ja küsida, kas tasub minna kontrollima. Ilmselgelt tuleb rõhutada ka professionaalse abi otsimise olulisust siis, kui tegu on suitsiidimõtetega. Abi võib otsida erinevatelt spetsialistidelt, kelleks võib olla psühholoog, psühhiaater, vaimse tervise õde, lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või ka perearst.
Mida vanem saab kodus teha on kuulata, suhelda, tekitada turvalise koha ja toetada. Kuulamine võiks olla hinnanguvaba ja julgustav, kinnitav. Suhtlemine võib olla nii vanema kui teiste inimestega, aga võiks julgustada teda end avama. Turvaline koht on oluline laste jaoks teadmaks, et neil on vähemalt üks koht maailmas, kus nad on piisavad ja armastatud just sellisena nagu nad on. Toetamine võib olla oma kogemuse jagamine või info pakkumine, mida vanem on varem otsinud.
Mida lapsevanem ei tohiks kindlasti teha/öelda?
Mida öelda ja mida mitte sõltub vanema-lapse dünaamikast. Ma soovitan kindlasti vältida kriitikat ja survestamist. Laps, kes on ärev või depressiivne, on niigi omadega jännis ja väga raske on see, kui ta saab ka vanemalt keerulist sisendit. Tore on anda aega ja ruumi sama ajal kinnitades, et ollakse olemas. Võin ka garanteerida, et lapse sunniviisiline kooli viimine või toast välja sundimine ei saavuta soovitud tulemust. Hästi levinud on ka “sa mõtled üle” ja “asi pole üldse nii hull” väljendid. Kuigi nende väidete taga on vanem, kes hoolib ja tahab toetada, siis lapsele kõlab see niimoodi, et vanem ei mõista. Vältida tasuks ka teistega võrdlemist. Uskuge mind, ärev-depressiivne laps juba niigi võrdleb end teistega ja tunneb end kohutavalt.
Mida teha, kui laps on sulgunud oma tuppa, ei taha tulla välja, ei taha koolis käia ega sõpradega suhelda?
Üks tehnika, mida kasutan tihti oma praktikas ja õpetan ka vanematele on võte, mida kutsun “tass kuuma tuge”. Üldiselt on lapsel keeruline, kui ta juba isoleerib end ning talle tundub lihtsam/mõistlikum eraldada end teistest ja potentsiaalsetest stressi allikatest. Sellel hetkel on just eriti oluline olla talle toeks. Aga kuidas olla toeks kellelegi, kes hoiab füüsilist distantsi ja lükkab meid eemale? Jäta tass teed või kakaod ukse taha ja ütle talle: “Kui sul on midagi vaja, siis ma olen olemas ja avatud”. Ma võin juba ette hoiatada, et laps sellele esialgu tõenäoliselt ei reageeri, aga järjepidevus on väga oluline, et ta tajuks, et keegi on olemas.
Koolid on samuti meeletu ressurss, kui töötajad on paindlikud. Nende lastega, kellel on raskusi suhtlemisel teistega ja koolis käimisega, olen käinud kaasas koolis ümarlaudadel. Seal saan aidata sõnastada vajadusi ja vahendada vajadusel sõnumeid. Mida saab teha nii spetsialist, haridustöötaja kui vanem, on tulla vastu ja mõelda, mida tahetakse saavutada. Kas tahetakse õppimist või koolis käimist? Kas tahetakse tulemusi või protsessi? Just hiljuti käisin ühe teismelise tüdruku ümarlaual, kus kooli töötajad olid väga koostööaltid ja vastutulelikud. Nende suurim mure oli tüdruku unisus ja osalemisvalmiduse puudumine. Tüdruk teadvustas endale, et ta ei hakka üle öö viieliseks. Sellest said aru kõik kohal viibijad. Aga mis oli tema jaoks realistlik ja käega katsutav eesmärk oli kirjutada igas tunnis vähemalt 3 lauset vihikusse tunni teema kohta. See toetas alustamist protsessis, mis muidu tundus kõrgem kui Everest.
Kõige selle kokkuvõtteks võikski vist öelda, et oluline on kohtuda lapsega seal, kus ta parasjagu on. Toetada teda püüdlustel ja julgustada ning anda märku sellest, kui oluline ja armastatud ta on.
Kuidas ja kust otsida professionaalset abi? Millal oleks õige aeg abi otsida?
Tänapäeval on enamusel meist abimees taskus- meie nutifon. Saame kiiresti guugeldada spetsialiste kohalikus keskkonnas. Paljud spetsialistid töötavad ka virtuaalselt. Siinkohal toon välja konkreetsed nõuanded, et vanematel, kes on niigi keerulises olukorras, oleks lihtsam navigeerida ja toimetada:
- Kui laps on väga keerulises olukorras (ka emotsionaalselt) siis maksab uurida puude taotlemist. Kui lapsele määratakse puue, saab koostada talle rehabilitatsiooniprogrammi, millega saab teda toetada mitu erinevat spetsialisti mitmekülgselt ja regulaarselt. Lisaks on selle lahenduse juures suureks toeks paljudele vanematele see, et rehabilitatsiooniplaani raames pakutavad teenused on tasuta.
- Tasub pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Ka neil on ressursse, et toetada. Minu kogemus näitab, et lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate näol on enamasti tegemist väga koostööaltide ja sõbralike inimestega, kes soovivad lapsi aidata. Läbi nende võib saada eelisjärjekorras spetsialistide juurde ja on ka võimalus saada rahastust teenusteks.
- Maksab kirjutada spetsialistidele, mitte asutustele. Otse spetsialistidega suheldes on võimalik saada soovitusi edasi pöördumiseks. Mina alustasin oma erapraksise sooviga teha vaimse tervise abi kättesaadavaks kõigile ning tänasel päeval oskan suunata inimesi abi saamiseks kuskile pöörduma või aidata neil leida rahastust teenusele pöördumiseks.
- Lahendus.net on suurepärane võimalus vaimse tervise esmaabi saamiseks kirjalikult. Tartu ja Tallinna Ülikooli tudengid nõustavad meili teel ja vastavad üldiselt kiiresti. Tegemist on asjalike ja tublide noortega.
- Peaasi.ee pakub mingis mahus tasuta nõustamist noortele (kuni 26ea) inimestele.
Õige aeg abi otsida on kohe. Ja kindlasti ei vaja sellises olukorras abi ainult laps. Abi vajab ka vanem. Vanemagi jaoks on emotsionaalselt laastav näha oma armsat pisikest nii üksi ja raskes olukorras. Ka vanemal on vaja tuge, et omakorda lapsele toeks olla.