Kas veri on paksem kui vesi? Mida teha olukorras, kus vanemate või lapse vaated tunduvad absurdsed? Kuidas hoida suhet inimestega, kellega meie vaated ei klapi?
Kui olukord vanema ja lapse vahel on intensiivne ning esineb tihti vastandumist või konflikte, siis on kindlasti kasu enesekehtestamise õppimisest ning suhtluse piiramisest endale mugaval määral. Kui suhtlemine teeb pidevalt haiget, on tarvis antud teemat adresseerida ning anda sellest teisele osapoolele märku. Seda saab teha nii psühholoogi abiga kui iseseisvalt. Samuti on tarvis seada konkreetsed piirid suhtluse jätkamiseks ning ise neist piiridest kinni pidada ning vajadusel neid meelde tuletada. Teistel puhkudel on keeruline inimest tundmata soovitust anda, kuna nagu eelnevalt mainitud, suhtlus on kahepoolne tee.
Tihti kipume nägema pindu teise silmas, aga mitte palki enda omas. Seetõttu soovitan siinkohal teha eneseanalüüs ja küsida endalt:
Miks mind see teema nii tugevalt puudutab?
Kuidas võivad mind mõjutada mu minevikukogemused ja traumad, et reageerida selliste käitumiste ja emotsioonidega?
Mida saan ma ise teha, et üritada mõista oma lähedast?
Kas ma tunnen ohustatuna teise inimeste uskumustest? Miks?
Milliseid lahendusi ma ootan ja milliseid eksisteerib?
Kas aktsepteerimine tähendab pooldamist?
Kas minu käitumise/ väärtuste/ mõtlemise taga eksisteerib mingisugune minupoolne eelarvamus?
Mida võib tunda minu lähedane, kui käitun ja reageerin niimoodi?
Kuidas mõjutavad minu reaktsioonid nende väärtustele, uskumustele ja käitumistele meie omavahelist suhet? Mis on minu käitumise potentsiaalsed tagajärjed homme? Aasta pärast? 10 aasta pärast?
- Kas mina olen valmis tegema seda mis ootan neilt? Kas olen avatud nende arvamusele/ väärtustele? Kui ei, siis miks peaksid nemad teistmoodi reageerima?