Emade ja tütarde sõprus

Nii mõnelgi meist on suurepärane suhe oma vanemaga. Mõnel juhul võib kirjeldada seda kui sõprust. Kuid mis hetkel on vanema ja lapsevaheline sõprus kohane? Kust jookseb piir vanemluse ja sõpruse vahel? Kas oma lapsega peaks üldse sõber olema? Loe sellest lähemalt sellest tekstist, kus analüüsin lähemalt kahe pere lugu.

Ma alustan sellest, et väga oluline on vahet teha lähedasel ning üleseotud suhtel. Lähedane vanema-lapse suhe on tervislike emotsionaalsete piiridega ja julgustab iseseisvust prioritiseerides esmalt iseenda vajadusi, samal ajal kui üleseotud suhtes piirid puuduvad ning inimesed võivad nn seguneda üksteise ellu. Üleseotud suhet iseloomustab näiteks kommentaar “ma tean tema kohta isegi liiga palju”, kuna see viitab isiklike piiride puudumisele.
Antud artiklis on pakutud ülevaade Marisest ja Kadrist ning nende suhetest oma tütardega. Kuigi ma ei tunne kumbagi kõnealust pere, kõlab mulle Marise loost läbi lähedane ning harmooniline suhe lapsega. Sõpruseks ma seda ei nimetaks, kuna Maris seab piire ja tema tagajärjed on õiglased, küll aga kajastub nende loost siiras lähedus üksteisega. Muljetavaldav on lugeda tagajärgedest, mis Marise laste tegusid saadavad. Tihti ootab last üks ja sama tagajärg erinevatele tegudele: kui laps saab koolis halva hinde, võetakse temalt telefon. Kui tuleb hilja koju, võetakse temalt telefon. Kui ta suitsetab, võetakse temalt telefon. Kaks põhilist keeldu, mida rakendatakse on telefoni-/nutikeeld ja koduarest. See õpetab lastele seda, et midagi ei kuulu neile ja igal teol on samasugune tagajärg. Täiskasvanutena teame, et ühe seaduserikkumise eest on üks tagajärg ja teise eest teine. Maris õpetab eeskujulikult oma lastele, et teol on võrdne tagajärg, mis annab head eeldused lapsele ka täiskasvanuna maailmas hakkama saada.

Kuidas luua oma teismelisega usalduslik suhe?

Usaldusliku suhte loomine on aega- ja järjepidevust nõudev protsess. Usaldusliku suhte
loomiseks ei piisa hetkelisest toredusest, vaid suhe peab läbimalt kumama soojust, lahkust, kannatlikkust ja armastust. Järjepidevus ja piirid on usaldusliku suhte alustalad. Me võime arvata, et piiride olemasolu takistab usalduse eksisteerimist, kuid eakohased piirid aitavad lapsel ennustada seda, mida temalt oodatakse. Oluline on käituda nii nagu tahaks, et laps käituks. Kui soovin, et laps väljendaks tundeid tervislikult, pean oskama ka ise emotsioone reguleerida. Kui soovin, et laps oleks õigel ajal kodus, pean ka ise lubadustest kinni pidama. Samuti on oluline austada nende autonoomiat ja toetada nende individuaalsuse arengut. Usaldusliku suhte jaoks ei ole ühtset retsepti, kuid mis on kindel on see, et tingimusteta armastus aitab luua head suhet.

Kus võiks olla piir, kustmaalt sõbranna olemisele lisaks tuleks olla siiski lapsevanem?

Ma ei oska sellele vastata. Nimelt piiri on keeruline tuvastada, kuna see oleneb suuresti lisaks lapse vanusele ka arengutasemest ning vanema oskustest. See on hea koht, mida põrgatada enda psühholoogi või arstiga. 

Kuidas võiks ideaalis lapsevanem toimida, kui saab teada, et alaealine on alkoholi tarvitanud?

See oleneb tugevasti ka sellest, milline on lapse ja vanema suhe olnud varasemalt. Soovitan alustada mõtlemist küsimusest, mis oleks juhtunud siis, kui ta ei oleks joonud? Mis on selle potentsiaalsed tagajärjed? Seejärel võib hakata mõtlema asjakohase karistuse peale. Näiteks võib tagajärjeks olla järgmisele peole mitte lubamine või nagu Maris imeliselt demonstreeris, asjakohase uurimistöö tegemine. Kuritegu peab olema kooskõlas karistusega.

Leia täispikk artikkel SIIT.

Jaga postitust:

Facebook
Twitter
Pinterest