Delfi Naistekas ilmus minu kommentaar jälgimisäpi kohta lugeja kirjale. Lugeja pakkus partnerile võimalust jagada oma asukohta üksteisega ning tavaliselt rahumeelne inimene reageeris tugevalt. Pöörduja oli ärev oma partneri reaktsiooni osas ning palus nõu.
Mis hetkest on tegemist nuhkimisega ja mis hetkest elu lihtsustamisega?
Lugedes pöörduja mure, mõistan miks tal kahtlused tekivad. Siin on mitu nurka, mida tuleb arvesse võtta ja seda kohe teengi. iTagi kasutamise pakkumine iseenesest süütu asi, eks. Kui üks partner pakub enda meelest uut ja innovaatilist lahendust suhtesse ning teine reageerib ebatavaliselt, siis paratamatult võib sellega kaasneda ärevus. Partner ju ei käitu nii nagu tavaliselt. Kui taustal on veel enda ebakindlused, siis võivad needki võimendada kahtlusi.
Samas partneri poole murega pöördudes ootame ikka ju toetust ja mõistmist. Minul isiklikult tekiks ka küsimus, et miks selline reaktsioon? See ei tähenda kindlasti seda, et tegemist on kohe petmisega, kuid ebatavaline on see ikka. Kuna mure olukorras võime reageerida must-valgelt, siis tasuks kaaluda enda rahustamiseks ka taolise reaktsiooni alternatiivseid põhjuseid, kuna meie ajul on komme täita lünki. See tähendab, et kui tal pole piisavalt infot, siis täidab infolünga endale sobivaima lahendusega.
Kas pöörduja näeb tonti või on oht reaalne?
Lühidalt öeldes, võib olla nii üks kui teine, nii tont kui risk, kuid jäädes kinni sellesse dilemmasse pidurdame tahtmatult oma suhte arengut ja potentsiaalselt kahjustame lähedust. Pöörduja küsib, et mida teha. See sõltub sellest, mis on eesmärk. Kui eesmärk on kahtlusi kinnitada/ ümber lükata, siis siinkohal saab aidata mõni eradetektiiv kindlasti. Kui eesmärk on mõista partnerit ja leida ühine lahendus, siis soovitan läheneda partnerile siira haavatavuse punktist. Sõnumist tundub mulle, et partnergi on tundlik selle teema osas ja läks kaitsesse. Kui soovida ennetada kellegi kaitsesse minekut kasutame mina-sõnumeid ning haavatavust. SSina-sõnumite kasutamise (nt.“miks sa ei näita“, „kas sul on varjata midagi“ või „sa käitud nii või naa pidi“) asemel võiks rääkida endast: „Kui sa ütlesid, et iTagi mõte sulle ei meeldi, tekkis minus ebakindlus ja ma olen ärev. Ma sooviksin sind paremini mõista. Palun jaga minuga lähemalt, miks see sinuga okei ei oleks!“.
Tundes uudishimu partneri vastu ning jagades ka enda haavatavust aitame teisel tunda end piisavalt turvaliselt, et jagada. Siinkohal tuleb siiski tõdeda, et meie saame vastutada ainult enda poole eest. Me võime kõik õigesti teha ja kui partner siiski end avada ei suuda, siis see pole enam meie vastutus. Sellises kohas võiks vaadata üle oma väärtushinnangud paarisuhtes, nende sobitumise partneri omadega ning seejärel teha edasine otsus.
Täispikka artiklit loe SIIT.