Kuidas erineb mitmelapselise pere dünaamika ühelapselistest?
Pered on erineva suuruse ja struktuuriga ning laste arv peres võib oluliselt mõjutada pere dünaamikat. Ühe erinevusena mitme- ja ühelapseliste perede vahel võib välja tuua vanemate tähelepanu hulga, mida iga laps saab. Üksiklastega peredes saavad vanemad suunata kogu oma tähelepanu oma lapsele, pakkudes talle individuaalsemat tähelepanu ja tuge. Mitmelapselistes peredes peavad vanemad oma tähelepanu jagama kõigi laste vahel, mistõttu võib iga lapse jaoks olla vähem individuaalset aega. Oluline on välja tuua ka õdede-vendade suhete mõju. Ühelapselistes peredes õdesid-vendi ei ole ja laps kasvab ilma venna või õe kogemuseta. Mitmelapselistes peredes on õdedel-vendadel oluline mõju üksteise elule ning nad õpivad olulisi sotsiaalseid oskusi, nagu jagamine, koostöö ja konfliktide lahendamine, mida üksiklapsed koduses keskkonnas nii palju praktiseerida ei saa. Mitmelapselistes peredes on ka vanemate stress tihti suurem, kuna oma tähelepanu, aega ja ressursse on vaja jagada mitme lapse vahel ning natuke võiks jätkuda ka endale ja partnerile. Seda kõike on üpris palju ühele inimesele ja seetõttu kipub ka emotsionaalne pinge olema kõrgem just mitmelapselistes peredes. Ja ajajaotus pole ju ainus aspekt, laste arv mängib rolli ka väljaminekutes sünnipäevadel käimiseks ja igapäevase toidulaua katmisel, pere ühistegevuste leidmisel-planeerimisel ja paljus muus.
Kust, kui üldse nii on, tuleneb võitlus vanemate tähelepanu pärast?
Mitmelapselistes peredes võivad lapsed konkureerida vanemate tähelepanu pärast küll. Samas pole see niimoodi ainult mitmelapselistes peredes. Kui vanemad peavad keskenduma rohkem kui ühele lapsele, on keerulisem pakkuda igale lapsele samal määral tähelepanu ja toetust. See võib õdede-vendade seas tekitada armukadedust, sest neile võib tunduda, et üks laps saab rohkem tähelepanu kui teine.
Seevastu ühelapselistes peredes on vanematel võimalik rohkem tähelepanu suunata oma lapsele. See võib pakkuda lapsele individuaalsemat tähelepanu ja tuge, kuna vanemad ei pea oma tähelepanu mitme lapse vahel jagama. Samas tuleb siinkohal välja tuua asjaolu, et vanema tähelepanu pärast võistlemine võib esineda ka ühelapselises peres. Võistlus võib tekkida ühe vanema ja lapse vahel ning ka lapse ja vanema töökoha vahel.
Kõik eelneva võib kokku võtta sellega, et kui laps tajub vanemat distantsena, võib tekkida võistlusmoment. Seda on tihti näha ka olukorras, kus üks vanem teeb kodust kaugel tööd. Esimeste märkidena avaldub sellistes olukordades rahutus, mis võib areneda stressiks ja see omakorda ärevuseks. Psühholoogi vastuvõtule jõutaksegi enamasti elu häiriva ärevusega.
Kuidas see olukord lapsi mõjutada võib?
Kui lapsed tunnevad vajadust konkureerida vanema tähelepanu pärast, siis enamasti põhjustab see õdede-vendade seas emotsionaalse hüljatuse tunnet või armukadedust. Neile tundub, et üks laps saab rohkem tähelepanu kui teine, mis võib tekitada peres pingeid ja konflikte. Kui mõelda pikemalt tulevikku, siis see võib mõjutada ka nende enesehinnangut ja üldist heaolu. Vanemate jaoks on oluline leida tasakaal oma lastele individuaalse tähelepanu osutamise ja selle vahel, et kõik nende lapsed saavad vajaliku armastuse ja toetuse neile vajalikul hulgal.
Millal on tegemist tähelepanu eest võitlemisega, ning mis hetkel muutub see kiusamiseks?
Lastevaheline konkurents on mitmelapselises peres kasvamise loomulik osa. See võib hõlmata võistlemist vanema tähelepanu, ressursside või tunnustuse pärast. See muutub kiusamiseks, kui üks laps kasutab oma domineerimist või võimu teise lapse hirmutamiseks, kahjustamiseks või kontrollimiseks. See võib hõlmata füüsilist vägivalda, verbaalset väärkohtlemist, emotsionaalset manipuleerimist või tõrjumist. Vanemad peaksid olema teadlikud oma lastevahelisest dünaamikast ja vajadusel sekkuma kiusamiskäitumise ärahoidmiseks. Oluline on õpetada lastele, kuidas konflikte rahumeelselt lahendada ning kujundada tervislikud suhtlemis- ja probleemide lahendamise oskused. Kui tundub, et ei saa hakkama, siis võib küsida abi spetsialistilt või mõnest vanemliku õppe programmist.
Kuidas vanemana sellist olukorda lahendada?
Kui laste vahel esineb kiusamist, on oluline, et vanemad sekkuksid võimalikult kiiresti. See võib hõlmata asjaosaliste lastega rääkimist, selgete ootuste seadmist edasisele käitumisele ja koostööd nendega, et leida viise konfliktide rahumeelseks lahendamiseks. Võib öelda näiteks “löömine ei ole lubatud”. Selline lause seab ootuse edasisele käitumisele ja isegi, kui laps eksib ootuse järgimisel, võib talle seda meelde tuletada. Kui kiusamiskäitumine püsib või kui see on eriti tõsine, võib vanematel olla vaja otsida abi väljastpoolt, näiteks nõustamist või teraapiat. Lapsevanemate jaoks on oluline kujundada eeskujuks terved suhtlemis- ja probleemide lahendamise oskused ning luua turvaline ja toetav keskkond kõigile oma lastele.
Siinkohal tuleb aga tõdeda, et kiusamise lõpetamine on töö sümptomiga, mitte põhjusega. Põhjus on tavaliselt milleski muus ning efektiivsem ja pikaaegsemat vilja kandvam on tegeleda sellega, mis on kiusamise taga. Mõned praktilised nõuanded, mida mina oma töös vanematele jagan, on:
-
Veetke iga lapsega kvaliteetselt üks-ühele aega, tehes tegevusi, mis neile meeldivad. Kuldreegel on 15 minutit üks-ühele aega ühe lapse kohta päevas.
-
Julgustage iga last tegelema oma huvide ja kirgedega, selle asemel, et sundida neid kõiki osalema samades tegevustes.
-
Tunnustage ja tähistage iga lapse individuaalseid saavutusi. Kindlasti vältige laste omavahelist võrdlemist ja mitte ainult oma peres, aga ka näiteks koolis või trennis. Võrdlemine innustab konkureerima, individuaalne tunnustus annab sõnumi, et laps on armastatud just nii nagu ta on.
-
Vältige laste silditamist “targaks” või “sportlikuks”, kuna see võib tekitada ebareaalseid ootusi ja survet saavutada. Tasub juhtida tähelepanu protsessile ja iseloomuomadustele, mitte saavutustele. Selle asemel, et tunnustada last esimese koha või hinde “5” eest, võiks öelda midagi sellist: “Ma nägin, kui palju sa treenisid. Ma märkan su püüdlikkust.” Pingutatud kaotus on rohkem väärt kui lihtne võit.
-
Olge oma vanemliku lähenemise osas järjekindel, kuid samas ka paindlik ja valmis tegema muudatusi vastavalt iga lapse vajadustele. Keeruline, kas pole? Mida noorem on laps, seda rangemaid piire ta vajab. Lapsed võivad seda kuuldes ilmselt silmi pööritada, kuid reaalsus on see, et piirid lisavad turvalisust ja aitavad lapsel navigeerida. Mida vanem on laps, seda rohkem võiks anda talle autonoomiat.
-
Kuulake iga lapse muresid ja tundeid ning kinnitage nende kogemused. Seda saab kenasti praktiseerida aktiivse kuulamise näol. Üks vahva ja efektiivne võte on peegeldamistehnika, kus pole vaja teha rohkem kui korrata rääkijale kolme viimast sõna mis ta ütles. NT:
-
-
“Emme, ma ei taha kooli minna. Seal on Juta ja ta on nii nõme.”
-
-
-
“Hmm, on(gi) nii nõme…”
-
-
Julgustage positiivset õdede-vendade suhtlust, nagu jagamine ja koostöö, ning sekkuge konfliktide ilmnemisel. Võite ette näidata, kuidas võtta vastutust käitumise eest ja tegeleda tagajärgedega. Samas vabandama sundimine õpetab lastele ainult seda, kuidas teha midagi selleks, et teised ta rahule jätaksid. Vabandamise asemel võib aidata lapsel koristada oma tekitatud segadus.
-
Pidage meeles, et laste õiglane kohtlemine ei tähenda alati nende võrdset kohtlemist. Igal lapsel on oma unikaalsed vajadused ning oluline on pakkuda talle sobival tasemel tuge ja tähelepanu. Väga kohane on seada teismelisele ja väikelapsele erinevad ajad koju saabumiseks või anda vanemale lapsele natuke rohkem taskuraha. Siiski tuleks selgitada mõlemale lapsele, miks selline otsus tehti.
Lapsed on äärmiselt targad ja vahvad. Kui läheneda lapsele eelnevalt toodud nõuannete järgi või sarnasel moel nii, nagu tema seda vajab, näitame talle juba armastust. Sõnadega võib seda loomulikult kinnitada. Sellisel juhul võikski olla aus ja rääkida oma tunnetest nii nagu nad on.
Oluline asi, mida peab välja tooma on ka see, et vanemad ei ole ka üksi ja neil on ka raske. Facebooki keskkonnas on leht “Rahumeelne vanemlus”, kus küsitakse tihtipeale ka anonüümselt nõu. Ja kui olete juba jõudnud olukorda, kus lapsed rivaalitsevad, siis on väga tervitatav küsida abi. Vanemaks olemine on väga raske ülesanne ja iga tee polegi konarusteta.