Seekordses kirjatükis tuleb juttu laste vanusevahest ning sellest, kui peres on kaks või enam last. Mida teha lastega, kui nad on karvupidi koos? Kuidas aidata ühel lapsel õppida, kui teisel on parasjagu kõht tühi? Mida saab teha vanem, et toetada laste paremat läbisaamist? Laste vanusevahe on teema, mida on põnev avastada ning siin on leitavad vastused põletavatele küsimustele. Täisartikli viide ajakirjas Pere ja Kodu on leitav teksti lõpus.
Kuidas ometi aidata lastel omavahel läbi saada?
Kui sageli esineb seda, et kui lapsed on suure vanusevahega, siis võib vanemal on keeruline kodus õppida või vaba aja tegevustega tegeleda, sest noorem segab?
Vaba aja tegevuste korraldamine ja kodus lastega õppimine on üks keeruline ettevõtmine ja paljude vanemate ühine mure. Kui lisada veel laste suur vanusevahe, teeb see asja keerulisemaks. Vanemal lapsel on tihtipeale oma kohustused ja noorem ei kipu seda veel hoomama. Erinevates arenguetappides ongi lastel üldiselt erinevad vajadused, ajakava ja ka iseseisvuse tase. Teismeline ei pruugi soovida vanemaga palju aega veeta samas kui väikelapsega on selline vajadus praktiliselt garanteeritud. Ka vanemale on see väljakutse jagada ennast ühe lapse aitamise ning teise lapse tähelepanuvajaduse rahuldamise vahel. Vanusevahest tulenevad probleemid on siiski üpris levinud ja mõningate oskuste õppimisel lahendatavad.
Miks need noored õed-vennad tahavad just vanema õe-venna tegevuses osaleda?
Nüüd tulevad minu suust need irooniliselt ikoonilised sõnad: väiksem laps imetleb suuremat ja imiteerib teda. Olenevalt lapse arengutasemest soovib ta õppida inimestelt enda ümber. Kui tema vanem õde-vend on talle sobiv etalon, siis ta hakkab õppima temalt sotsiaalseid oskusi, kombeid, riietumist ja palju muud. Samuti tekitab imiteerimine väiksemale lapsele kuuluvustunnet, mis on inimeste baasvajadus. Loomulikult on väikesed lapsed ka uudishimulikud ja innukad ümbritsevat maailma avastama. Tähelepanu ja heakskiit on veel üks boonus ja aluseks olev motivatsioon. Väikesed lapsed ihkavad sageli oma vanemate ja õdede-vendade tunnustust ja kinnitust. See seletab küll ära väikese lapse motivatsiooni, kuid paratamatult tulevad mängu ka vanema õe-venna tunded. Noorematel lastel, olenevalt vanusest, puudub terviklik arusaam isiklikest piiridest. Kuigi nende entusiasm ja huvi teiste tegevuste vastu tuleb tihti süütust kavatsusest, siis sellega kaasneb tihti pahameel vanema lapse poolt, kelle isiklikku ruumi ja iseseisvusesse on tungitud.
Miks tahavad nad vanema õe-venna asju näppida, kui teda kodus pole, ja miks see vanemale nii vastumeelt on?
Väikesed lapsed on meistrid avastamises. Lastele meeldib juba väga varasest east asju suhu pista ja mänguasjadega põrandat koputada. Lisaks silmade ja kõrvadega maailma avastamisele on nende jaoks oluline avastada maailma ka taktiilselt ehk läbi puudutuse. Puudutamine on oluline viis aitamaks väikesel ajul areneda. Samas miks just vanema õe-venna asju? Tihti on see seotud suletud maailma avastamisega, mis tundub neile nii salapärane ja põnev. Vanem sõber, kes niigi on pälvinud imetluse, mõjub intrigeeriva ja mõistatuslikuna, mis paratamatult kutsub esile soovi uurida asja lähemalt. See ei pruugi samas olla ainus põhjus ja seda käitumist võib seletada ka teatud arenguetapile iseärane piiride mõistmise puudumine. Ta ei saagi aru, et mida ta teeb, võib teist häirida. Selle arenguetapi nimi on Piaget järgi egotsentrism. Teismelised on vastupidi hakanud avastama oma autonoomiat ja väärtustavad igakülgselt oma enda ruumi ja asju ning arusaadavalt tekib neil pahameel sellest, kui keegi nende asju puutub. Ilma loata võõra asjades tuhnimine on nende põhiväärtustega vastuolus.
Mida saab siin lapsevanem teha? Kas on mingeid nõuandeid?
Kindlasti on oluline alustuseks lihtsalt mõista, kust mõlema lapse vastav käitumine alguse saab. Nooremal lapsel siis uudishimust, soovist tähelepanu järgi või lihtsalt arusaamatusest isiklike piiride kohta ning vanemal lapsel vajadusest autonoomia, piiride ja iseseisvuse järele. Mõistmisest lähtuvalt saame läheneda olukorrale kaastunde ja kannatlikkusega. Väikelaste puhul aitab tihtipeale liialdatud lähenemine. See tähendab seda, et kui laps soovib kalli, siis võib vanem ta sülle võtta ja üle musitada, lennukit teha ja seejärel veel kallistada. Kui vanem laps on avatud noorema mõistmisele, siis traditsioonilise “sa oled ju vanem, näita eeskuju” moto asemel võib öelda, et “ma mõistan, et see on nii keeruline, kui keegi su asju puutub. Mida sa selles olukorras vajad?”. Kui noorema lapse katkestamised on tihedased, siis aitab järjepidev piiride kehtestamine. Väikelapsega tuleks seda teha lihtlausetega ning soovitan kasutada katkise plaadi tehnikat. Sisuliselt hõlmab see ühe ja sama mõtte kordamist rahulikult toonil. Samuti aitab väiksemaid lapsi ennustatavus ehk hea mõte oleks ka teha graafik kui tihti, kui kaua ja kellega aega veedetakse. Hea oleks siin ka olla ise eeskujuks lapsele ja näidata käitumist, mida oodatakse lapselt. See tähendab, et kui soovid minna lapsega mängima siis küsi temalt enne, kas see on hetkel talle sobilik. See võib tunduda nii mõnegi vanema jaoks kummaline asi, mida teha väikelapsega, kuid õpetab neile hästi piiridest lugupidamist.
Üks asi, mida ma pean rõhutama vanematele on see, et muutus ei tule homme. Vahepeal ka ülehomme või kuu pärast. Selleks, et muutus tuleks, peab käitumine olema järjepidev ja ennustatavad. Kindlasti soovitan harjutada soovitavat käitumist ka rahulikel hetkedel, kui need ei ole veel vajalikud oskused. Nii teen tööd ka ärevate inimestega, kellega harjutame rahunemistehnikaid rahuhetkedel, kuna ärevas olukorras ei meenu enam paljud asjad.
Üks minu isiklik lemmiksoovitus uue lapse sündimisel peresse on seada näitlikult imikuga piire. Mis mõttes? Imik ei saa arugi ju! Ei saagi, aga vanem laps saab. Kui perre saabub imik, siis tihti tunneb vanem laps end väljajäetuna, kuna imik tahab tihti süüa, sülle, mähkmete vahetamist. Ta kuuleb tihti mõtet, et ta on siiski oluline, lihtsalt beebi vajab rohkem tähelepanu. Sedasama on hea öelda ka beebile, et vanem laps tunneks end võrdsena. Kui beebi on näiteks uinunud võib talle öelda “ma ei saa sind praegu rohkem süles hoida kuna venna tahab praegu mängida. Ma hoian sind uuesti 10 minuti pärast”.
Veel üks asi, mis aitab hoida harmoonilisemat pereelu on järgnev soovitus: iga laps saab individuaalselt 15 minutit päevas tähelepanu mõlemalt vanemalt. Piirid on väikelastele eriti vajalikud, kuna need loovad ennustatavuse ja seeläbi turvalisuse. Me kõik teame olukorda, kus väike põnn küsib emme sülest maha selleks, et kaks sammu eemale kõndida ja seejärel jälle sülle küsida. See on tema viis avastada turvaliselt maailma endale sobivas tempos. See, et emme on olemas on ennustatav faktor ja pakub talle turvatunnet. Sama teevad piirid. Kui laps teab, et issit ei tohi segada, kui ta süüa teeb, oskab ta sellega arvestada. Samamoodi rahustab lapse aju ka teadmine, et iga päev on 15 minutit tähelepanu mõlemalt vanemalt garanteeritud. Üks asi, mida võib veel proovida peres, kus laste vanusevahe on suur, on meeskonnamängud ja ühine aeg. See võiks jälle olla ajaliselt piiritletud ja toimuda regulaarses intervallis.
Mida teha, kui näiteks lapsevanemaid on üks ja vanem laps vajab kindlalt tema abi koolitöös, aga noorem muudkui segab?
Järjepidevus. Piire tuleb seada igapäevaselt ehk siis mitte ainult kriisis, aga ka siis, kui kõik on rahulik. Seda võib alustada näiteks viie sekundi kaupa. Kui väiksem tuleb näitama oma mänguasju võib talle öelda, palun oota, ma vaatan kiiresti oma asja ära. Kuna väikelastel puudub oskus tajuda aega samamoodi, kui täiskasvanutel, võiks see alata lühikeste ooteaegadega. Sellega anname taas ajule märku lubaduste hoidmisest ehk turvalisusest. Seeläbi saab väiksem laps hakata harjutama ootamist teadmises, et tema juurde tullakse alati tagasi. Vanem saab seeläbi keskenduda pikemalt ka teisele lapse vajadustele.
Kuna olen juba rääkinud piiridest ja turvalisusest, siis toon korra teemaks ka rutiini. Rutiin on ülioluline arenevale ajule. Sarnaselt rutiinile, mille saab kehtestada väikelapsele, saab luua regulaarse õppimisaja ka vanemale lapsele. Selleks ajaks, kui üks õpib, võiks olla teisele samuti välja mõeldud oma tegevus. Tema võiks samal ajal näiteks joonistada või mängida rollimänge.
Kui väiksem vajab siiski tähelepanu ja ei suuda hetkel muule keskenduda, pakub see ka hea võimaluse arendada lapse toimetulekuoskusi. Me saame öelda neile “ma saan aru, et see on frustreeriv, et issi õega õpib” ja soovides arendada vajaduste tuvastamist saame küsida, mida väiksem vajab. Mõistan, et see, mida ütlen on frustreeriv ka vanemale, kuna ideaalses maailmas eksisteeriks üks võluloits, mis aitaks niigi koormatud vanemal üle jõu käivat olukorda lahendada, kuid pean tõdema, et sellisteks muutusteks vajab laps pidevat tähelepanu ja juhendamist.
Kui palju on selle olukorra lahendamine üldse vanema vastutusel või kuhu maani on see ka paratamatus – eks õdede-vendade abil õpivadki lapsed ju toime tulema teiste inimestega? Elus tulebki teistega arvestada ja kohaneda?
Piiride seadmise ja järgimise õpetamine on vanema vastutus. Kui vanem laps ei oska veel ise piire seada või ka noorem neid austada, siis see on koht, kus vanem võiks sekkuda. Kui laseme nooremal lapsel vanemat häirida, siis vanemal tekib jõuetuse ja üksinduse kogemus, kus tal ei õnnestugi midagi kontrollida enda ümber. Tal ei ole oma ruumi, oma aega, oma asju ja vahepeal ka kedagi, kellele loota. See on päris karm koht kuhu laps jätta. Kui laps oskab piire seada, siis võime usaldada neid ise kehtestama endale vajalikke reegleid.
Kuigi vanem vastutab toetava keskkonna loomise ja laste suunamise eest nende suhtluste kaudu, on see ka sotsiaalse dünaamika vältimatu aspekt, et inimesed peavad õppima kohanema ja juhtima vastuolulisi vajadusi nii perekonnas kui ka laiemas sotsiaalses keskkonnas. Sellegipoolest ei tasuks vanemat last jätta oma mures üksi ning soovitan uurida temalt, mis ta selles olukorras vajab.
Loe täispikka artiklit SIIN. Minu kohta saad rohkem infot SIIN ning kui tundub, et sooviksid seda teemat arutada, siis tutvu ka hinnakirjaga ning võta ühendust aja kokku leppimiseks.