Pädeva ja isehakanud spetsialisti vahel on keeruline erisust leida. Seda eriti siis, kui vaimse tervise maastik on uus või kauge. Selles artiklis räägin ma lähemalt võimalustest leida endale parim spetsialist ning saada tõenduspõhist ja kvaliteetset abi.

Loe artiklit SIIN.

The post Libaterapeut vs psühholoog first appeared on Tundekoda - Psühholoog Tartus ja psühholoog Tallinnas.

Delfis ilmunud artiklit loe SIIN.

Milline imepärane laps! Ühel hetkel lohutab ta oma nutvat ema, järgmisel valmistab maitsvat õhtusööki, hiljem hoiab väiksemaid õdesid-vendi. Tundub justkui unistuste laps: tubli, hoolas ja vastutustundlik. Märkab ise, mis kodus parajasti tegemist vajab, teeb kõike laitmatult, kunagi ei vingu ja on tubli. Väga tubli. Ohtlikult tubli. Tegelikkuses võib tegemist olla nähtamatu tragöödiaga, lapsepõlvest ilmajäämisega… .

Vanemlikustamine (ing k. tuntud kui parentification või spousification) viitab olukorrale, kus laps täidab perekonnas arenguliselt sobimatul viisil täiskasvanu ja lapsevanema rolli, vastutades teiste heaolu eest, ohverdades enda vajadused, heaolu ja arengutee. Lapsest saab justkui väike lapsevanem või partner.

Vanemlikustamise kaks nägu: emotsionaalne ja instrumentaalne
vanemlikustamine

Vanemlikustamine jaguneb kaheks, emotsionaalseks ja instrumentaalseks. Emotsionaalse vanemlikustamise korral on lapse roll olla vanema tugiisik, aidata vanemat probleemide lahendamisel ja vanemat emotsionaalselt toetada. Ehk laps on vanema lohutaja, kuulaja ja nõuandja. Instrumentaalse vanemlikustamise tähendab aga, et laps rakendatatakse füüsiliste kohustuste täitmisesse: lapsele langeb suur vastutus kodu eest hoolitsemisel, kokkamisel, õdede-vendade eest hoolitsemisel ja majapidamistööde tegemisel. Sel juhul saab lapsest pere kokk, koristaja ja lapsehoidja. Ajutist rollivahetust võib ette tulla igas peres. Probleem tekib siis, kui see juhtub sageli, sellest saab igapäevane normaalsus, kui laps ei saa enam kunagi olla lihtsalt laps.

Miks saab ühest lapsest väikene täiskasvanu?

Selleks on mitmeid põhjuseid. Sageli algab see piiride hägustumisest peres, kui vanem ei täida oma tüüpilist rolli (ehk vanem ei käitu vanemana). Rollivahetus võib toimuda, sest vanemal pole võimalik ajutiselt vastust kanda või ta lihtsalt ei soovi seda teha. Peresüsteemis tekib aga auk ja laps peab seega võtma täiskasvanute kohustused enda peale. See juhtub sagedamini peredes, kus lapsevanem ei suuda oma emotsioonide ja probleemidega toime tulla ning laste eest täiel määral hoolitseda, viidates lapsevanema emotsionaalsele ebaküpsusele.

Mõnikord kordub muster põlvest põlve – mõni vanem on lapsepõlves ise olnud vanemlikustatud, mistõttu peab seda normaalsuseks. Mitmetes peres esineb ka vaimse tervise häireid või füüsilisi haigusi, mis raskendavad vanema toimetulekut. Keerulisem on ka üksikvanematel: üksinda toime tulla on raske, eriti veel siis, kui peres on rohkem kui üks laps. Ka ühiskondlikud kriisid, näiteks koroonapandeemia, suurendavad vanemlikustamise riski. Pandeemia ajal suurenes vanemlik stress, kuna tuli leida tasakaal töö, kodu ja laste eest hoolitsemise ning laste akadeemilise edasimineku jälgimise vahel. Selle tagajärjel suurenes ka laste vastutus ülesannete täitmisel ning sagenes vanema rolli täitmine.

Märgid, mis ei tohiks jääda märkamata…

Vanemlikustamisele viitavaid ohumärke on mitmeid (Psychology Today):

• tunne, et tuli alati teiste eest hoolitseda;
• eakohatult liiga suure vastutuse kandmine;
• tunne, et tuli alati võtta teiste eest vastutust;
• vahendaja rollis olemine vanemate tülides;
• vanematele pidevalt suurel määral emotsionaalse toe pakkumine;
• veendumus, et nende roll on olla lepitaja;
• tunne, et teiste vajadused on olulisemad;
• raskus lõdvestuda, tegevusetult olla ja lihtsalt „mängida”;
• pidevad komplimendid selle eest, kui „vastutustundlik”, „täiskasvanulik” ja „tubli” laps oldi;
• puuduvad mälestused muretust lapsepõlvest, mängimisest ja toredast ajaveetmisest;
• veendumus, et teistele toetumine on ebaturvaline, mõttetu või ohtlik.

Vanemlikustamise varjatud hind

Vanemlikustamise mõju võib jääda märkamatuks aastateks, ent see ei tähenda, et mõju lapse heaolule poleks. Uuringud on näidanud, et perekondlike piiride (lapse-vanema rollide) hägustumine seostub vanemlikustatud laste psühholoogilise arengu pidurdumisega ja suuremate riskidega vaimse tervise probleemide tekkeks. Vanemlikustamise tagajärjel võib tekkida krooniline ärevus, eneseregulatsiooni raskused ja depressioon. Vanema rolli koorem võib takistada lapse loomulikku arengut nii kognitiivses, sotsiaalses kui ka emotsionaalset plaanis, takistades mängu ja suhtlemist. Seega võib vanemlikustatud laps jääda ilma lapsepõlve toredatest hetkedest: mäng ja muretus asenduvad kohustuste ning pideva valvsusega. Samuti on leitud, et vanemlikustamine mõjub negatiivselt lapse iseseisvaks indiviidiks saamisele, iseenda tundmaõppimisele ja eneseteadvuse kujunemisele. Võib tekkida ka raskusi perekonnast eraldumisel: täiskasvanud lapselt oodatakse endiselt näiteks õdede-vendade eest hoolitsemist, pere toetamist ja majanduslikku panust isegi siis, kui ta juba iseseisvat elu elab.

Raskused ei piirdu üksnes lapsepõlve või noorukieaga. Vanemlikustatud lapsest võib saada hilisemas elus päästja ehk tal võib kujuneda hoolitseja sündroom (ing k caretaker syndrome). Hoolitseja sündroomiga inimesi iseloomustab suhetes krooniline ülefunktsioneerimine (liigse vastutuse võtmine ka siis, kui keegi seda ei nõua), teiste vajaduste esikohale seadmine, raskused piiride seadmisel ning süü- või ärevustunne, kui ei saa teistele abiks olla. Sellised inimesed võivad sattuda sagedamini ebavõrdsetesse ja kurnavatesse suhtesse, kus võetakse nende poolt automaatselt päästja roll – võetakse vastutus oma partneri heaolu, emotsionaalse tasakaalu, elujärje või elukäigu eest.

Negatiivsete tagajärgedena on välja toodud ka kõrgem risk suhteprobleemide tekkeks ning kiindumissuhte häirumine. Näiteks võib kujuneda ärev kiindumisstiil, mille puhul inimene kardab hülgamist ning teeb selleks kõike, et seda vältida, seades teise heaolu enda omast ettepoole. Võib kujuneda ka hoopis vältiv kiindumusstiil, mille puhul inimene väldib läheduse loomist ja emotsionaalset haavatavust, kuna lapsepõlves pole olnud võimalik teistele toetuda. Negatiivsete tagajärgedega seostub tugevamalt just emotsionaalne vanemlikustamine ehk olukord, kus lapsest saab vanema emotsionaalne tugiisik.

Kas vastutus kasvatab?

Vanemlikustamise puhul on leitud ka positiivseid tagajärgi, eriti kultuurides (nt Aasia maades), kus perekonnas suurema vastutuse kandmine ja kollektiivse heaolu esileseadmine on normaalsus. Kui lapsele antud suurem vastutus ja tähtsam roll perekonnas on õiglaselt määratud ja avatult selgitatud, võib see hoopis parandada peresuhteid, suurendada enesehinnangut ja sotsiaalset vastutust, vähendada riskikäitumist ja suurendada kohanemisvõimet. Vanemlikustamise või vanema rollis olemise kahjulike mõjude vältimiseks on oluline lapse enda hinnang kogemusele (kas vastutus tundub õiglane), pereliikmetelt saadav emotsionaalne tugi, rollide eakohasus, kultuuriline tähendus ja norm,

ülesannete täitmise kestus ja keerukus. On äärmiselt oluline, et lapsele antav vastutus on eakohane, mõtestatud ning et lapsel on võimalik olla ka lihtsalt laps. Vanemlikustamine on sügav ja sageli nähtamatu rollinihe, millel võivad olla eluaegsed tagajärjed. Igal lapsel peab olema õigus olla lihtsalt laps – mängida, katsetada, eksida, kasvada turvalises maailmas, kus vastutus pole ootamatult kaela sadanud koorem, vaid kasvab tasapisi koos lapsega. Kui laps hakkab kandma täiskasvanu rolli liiga vara ja valel moel, maksab ta selle eest oma lapsepõlve hinnaga.

The post Röövitud lapsepõlv: vanemlikustamise nähtamatu koorem first appeared on Tundekoda - Psühholoog Tartus ja psühholoog Tallinnas.

Vanema lugu

“Mul on pea 6ne tütar ja ta ei pea viisi. Ja mina olen eluaeg laulnud, pean viisi ja unistanud, et koos tütrekesega laulame, aga no täitsa metsapoole tema viisipidamine. See kuidagi teeb mind nii õnnetuks. Ei soovi oma unistusi läbi lapse täita, aga niigi kõik tarkuse geenid isalt pärinud, nüüd veel see viimanegi “äkki on minusse” võeti mult ära.”

Vastab psühholoog-perenõustaja Anette-Johanna Park

Alustan valideerimisest: on täiesti normaalne, et vanem tunneb oma lapse suhtes aeg-ajalt pettumust. See on tunne, millega puutuvad kokku kõik vanemad. Küsimus on aga, kuidas see tunne väljendub. Tunded on inimestele loomulikud ja lubatud, kuid meie käitumine võiks olla läbimõeldud ja teadlik. Selle kirja põhjal jääb mulle mulje väga siirast, ausast ja haavatavast emast, kes tunneb end üksi isa ja tütre tugeva suhte kõrval. See aga kuulub pigem paariteraapia teemade hulka.

Last ei kahjusta vanemate tunded, vaid teatud käitumised, mis neist tunnetest võivad välja kasvada. On täiesti mõistetav, et vanemad seavad oma lastele ootusi – näiteks võiks kaheaastane laps öelda mõne sõna ning seitsmeaastane käia iseseisvalt tualetis. Ootuste seadmine lastele on loomulik. Murekoht tekib siis, kui need ootused tulenevad vanema enda ebakindlusest või on liiga kõrged või vastupidi – liiga madalad.

“Last ei kahjusta vanemate tunded, vaid teatud käitumised, mis neist tunnetest võivad välja kasvada”

Loos, mis inspireeris küsimusi, kajab läbi ema ebakindlus. Nagu ta ise ütleb, oli lauluhääl tema jaoks viimane lootus. Kui vanemal on seljataga hüljatuse või ebapiisavuse kogemus, kandub see sageli suhetesse ümberringi, sealhulgas ka lapsega. Sellisel juhul võib vanema alateadlik sõnum lapsele olla: “Sa pole piisav.” Vanem projitseerib oma ebapiisavuse mustrit lapsele ja see võib omakorda viia selleni, et laps hakkab tulevikus teistelt rohkem ootama.

Oluline on rõhutada, et pettumus ja frustratsioon on täiesti normaalsed tunded. Julgen öelda, et pea iga lapse ja vanema vaheline suhe kogeb neid tundeid. Mina ise pole siin erand ja võin tõsta käe tunnistades, et need on mulle tuttavad ka oma pere kontekstis.

…pettumus ja frustratsioon on täiesti normaalsed tunded

Siiski tuleb meeles pidada, et kuigi tunded ja käitumine on erinevad, võivad need omavahel alateadlikult põimuda. Näiteks võib väliselt rahulik vanem oma kehakeelega – kulmude kortsutamise või käte rinnale ristimisega – anda lapsele teistsuguse sõnumi. Lapsed on väga tähelepanelikud ja märkavad rohkem, kui me sageli arvame.

Seepärast ongi oluline võtta vastutus oma riskikohtade eest ja uurida, kust sellised ootused pärinevad:

• Miks on mulle oluline lapse edu või oskused?
• Mida tähendab mulle see, kui laps ei ole edukas või ei oska midagi?
• Mida see räägib minu enda kohta?
• Milline on minu ebakindlus selle kõige taga?
• Kelle poole võiksin pöörduda ja paluda abi, et seda ebakindlust väljendada?

Need küsimused aitavad paremini mõista oma tundeid ja käitumist, et luua lapse jaoks toetavam ja turvalisem keskkond.

Loe täispikka artiklit SIIN.

The post Miks mu laps viisi ei pea ehk ootuste seadmine lastele first appeared on Tundekoda - Psühholoog Tartus ja psühholoog Tallinnas.

Kuidas ometi aidata lastel omavahel läbi saada?

Kui sageli esineb seda, et kui lapsed on suure vanusevahega, siis võib vanemal on keeruline kodus õppida või vaba aja tegevustega tegeleda, sest noorem segab?

Vaba aja tegevuste korraldamine ja kodus lastega õppimine on üks keeruline ettevõtmine ja paljude vanemate ühine mure. Kui lisada veel laste suur vanusevahe, teeb see asja keerulisemaks. Vanemal lapsel on tihtipeale oma kohustused ja noorem ei kipu seda veel hoomama. Erinevates arenguetappides ongi lastel üldiselt erinevad vajadused, ajakava ja ka iseseisvuse tase. Teismeline ei pruugi soovida vanemaga palju aega veeta samas kui väikelapsega on selline vajadus praktiliselt garanteeritud. Ka vanemale on see väljakutse jagada ennast ühe lapse aitamise ning teise lapse tähelepanuvajaduse rahuldamise vahel. Vanusevahest tulenevad probleemid on siiski üpris levinud ja mõningate oskuste õppimisel lahendatavad. 

Miks need noored õed-vennad tahavad just vanema õe-venna tegevuses osaleda?

Nüüd tulevad minu suust need irooniliselt ikoonilised sõnad: väiksem laps imetleb suuremat ja imiteerib teda. Olenevalt lapse arengutasemest soovib ta õppida inimestelt enda ümber. Kui tema vanem õde-vend on talle sobiv etalon, siis ta hakkab õppima temalt sotsiaalseid oskusi, kombeid, riietumist ja palju muud. Samuti tekitab imiteerimine väiksemale lapsele kuuluvustunnet, mis on inimeste baasvajadus. Loomulikult on väikesed lapsed ka uudishimulikud ja innukad ümbritsevat maailma avastama. Tähelepanu ja heakskiit on veel üks boonus ja aluseks olev motivatsioon. Väikesed lapsed ihkavad sageli oma vanemate ja õdede-vendade tunnustust ja kinnitust. See seletab küll ära väikese lapse motivatsiooni, kuid paratamatult tulevad mängu ka vanema õe-venna tunded. Noorematel lastel, olenevalt vanusest, puudub terviklik arusaam isiklikest piiridest. Kuigi nende entusiasm ja huvi teiste tegevuste vastu tuleb tihti süütust kavatsusest, siis sellega kaasneb tihti pahameel vanema lapse poolt, kelle isiklikku ruumi ja iseseisvusesse on tungitud. 

Miks tahavad nad vanema õe-venna asju näppida, kui teda kodus pole, ja miks see vanemale nii vastumeelt on?

Väikesed lapsed on meistrid avastamises. Lastele meeldib juba väga varasest east asju suhu pista ja mänguasjadega põrandat koputada. Lisaks silmade ja kõrvadega maailma avastamisele on nende jaoks oluline avastada maailma ka taktiilselt ehk läbi puudutuse. Puudutamine on oluline viis aitamaks väikesel ajul areneda. Samas miks just vanema õe-venna asju? Tihti on see seotud suletud maailma avastamisega, mis tundub neile nii salapärane ja põnev. Vanem sõber, kes niigi on pälvinud imetluse, mõjub intrigeeriva ja mõistatuslikuna, mis paratamatult kutsub esile soovi uurida asja lähemalt. See ei pruugi samas olla ainus põhjus ja seda käitumist võib seletada ka teatud arenguetapile iseärane piiride mõistmise puudumine. Ta ei saagi aru, et mida ta teeb, võib teist häirida. Selle arenguetapi nimi on Piaget järgi egotsentrism. Teismelised on vastupidi hakanud avastama oma autonoomiat ja väärtustavad igakülgselt oma enda ruumi ja asju ning arusaadavalt tekib neil pahameel sellest, kui keegi nende asju puutub. Ilma loata võõra asjades tuhnimine on nende põhiväärtustega vastuolus.

Mida saab siin lapsevanem teha? Kas on mingeid nõuandeid?

Kindlasti on oluline alustuseks lihtsalt mõista, kust mõlema lapse vastav käitumine alguse saab. Nooremal lapsel siis uudishimust, soovist tähelepanu järgi või lihtsalt arusaamatusest isiklike piiride kohta ning vanemal lapsel vajadusest autonoomia, piiride ja iseseisvuse järele. Mõistmisest lähtuvalt saame läheneda olukorrale kaastunde ja kannatlikkusega. Väikelaste puhul aitab tihtipeale liialdatud lähenemine. See tähendab seda, et kui laps soovib kalli, siis võib vanem ta sülle võtta ja üle musitada, lennukit teha ja seejärel veel kallistada. Kui vanem laps on avatud noorema mõistmisele, siis traditsioonilise “sa oled ju vanem, näita eeskuju” moto asemel võib öelda, et “ma mõistan, et see on nii keeruline, kui keegi su asju puutub. Mida sa selles olukorras vajad?”. Kui noorema lapse katkestamised on tihedased, siis aitab järjepidev piiride kehtestamine. Väikelapsega tuleks seda teha lihtlausetega ning soovitan kasutada katkise plaadi tehnikat. Sisuliselt hõlmab see ühe ja sama mõtte kordamist rahulikult toonil. Samuti aitab väiksemaid lapsi ennustatavus ehk hea mõte oleks ka teha graafik kui tihti, kui kaua ja kellega aega veedetakse. Hea oleks siin ka olla ise eeskujuks lapsele ja näidata käitumist, mida oodatakse lapselt. See tähendab, et kui soovid minna lapsega mängima siis küsi temalt enne, kas see on hetkel talle sobilik. See võib tunduda nii mõnegi vanema jaoks kummaline asi, mida teha väikelapsega, kuid õpetab neile hästi piiridest lugupidamist. 

Üks asi, mida ma pean rõhutama vanematele on see, et muutus ei tule homme. Vahepeal ka ülehomme või kuu pärast. Selleks, et muutus tuleks, peab käitumine olema järjepidev ja ennustatavad. Kindlasti soovitan harjutada soovitavat käitumist ka rahulikel hetkedel, kui need ei ole veel vajalikud oskused. Nii teen tööd ka ärevate inimestega, kellega harjutame rahunemistehnikaid rahuhetkedel, kuna ärevas olukorras ei meenu enam paljud asjad. 

Üks minu isiklik lemmiksoovitus uue lapse sündimisel peresse on seada  näitlikult imikuga piire. Mis mõttes? Imik ei saa arugi ju! Ei saagi, aga vanem laps saab. Kui perre saabub imik, siis tihti tunneb vanem laps end väljajäetuna, kuna imik tahab tihti süüa, sülle, mähkmete vahetamist. Ta kuuleb tihti mõtet, et ta on siiski oluline, lihtsalt beebi vajab rohkem tähelepanu. Sedasama on hea öelda ka beebile, et vanem laps tunneks end võrdsena. Kui beebi on näiteks uinunud võib talle öelda “ma ei saa sind praegu rohkem süles hoida kuna venna tahab praegu mängida. Ma hoian sind uuesti 10 minuti pärast”.

Veel üks asi, mis aitab hoida harmoonilisemat pereelu on järgnev soovitus: iga laps saab individuaalselt 15 minutit päevas tähelepanu mõlemalt vanemalt. Piirid on väikelastele eriti vajalikud, kuna need loovad ennustatavuse ja seeläbi turvalisuse. Me kõik teame olukorda, kus väike põnn küsib emme sülest maha selleks, et kaks sammu eemale kõndida ja seejärel jälle sülle küsida. See on tema viis avastada turvaliselt maailma endale sobivas tempos. See, et emme on olemas on ennustatav faktor ja pakub talle turvatunnet. Sama teevad piirid. Kui laps teab, et issit ei tohi segada, kui ta süüa teeb, oskab ta sellega arvestada. Samamoodi rahustab lapse aju ka teadmine, et iga päev on 15 minutit tähelepanu mõlemalt vanemalt garanteeritud. Üks asi, mida võib veel proovida peres, kus laste vanusevahe on suur, on meeskonnamängud ja ühine aeg. See võiks jälle olla ajaliselt piiritletud ja toimuda regulaarses intervallis. 

Mida teha, kui näiteks  lapsevanemaid on üks ja vanem laps vajab kindlalt tema abi koolitöös, aga noorem muudkui segab? 

Järjepidevus. Piire tuleb seada igapäevaselt ehk siis mitte ainult kriisis, aga ka siis, kui kõik on rahulik. Seda võib alustada näiteks viie sekundi kaupa. Kui väiksem tuleb näitama oma mänguasju võib talle öelda, palun oota, ma vaatan kiiresti oma asja ära. Kuna väikelastel puudub oskus tajuda aega samamoodi, kui täiskasvanutel, võiks see alata lühikeste ooteaegadega. Sellega anname taas ajule märku lubaduste hoidmisest ehk turvalisusest. Seeläbi saab väiksem laps hakata harjutama ootamist teadmises, et tema juurde tullakse alati tagasi. Vanem saab seeläbi keskenduda pikemalt ka teisele lapse vajadustele. 

Kuna olen juba rääkinud piiridest ja turvalisusest, siis toon korra teemaks ka rutiini. Rutiin on ülioluline arenevale ajule. Sarnaselt rutiinile, mille saab kehtestada väikelapsele, saab luua regulaarse õppimisaja ka vanemale lapsele. Selleks ajaks, kui üks õpib, võiks olla teisele samuti välja mõeldud oma tegevus. Tema võiks samal ajal näiteks joonistada või mängida rollimänge. 

Kui väiksem vajab siiski tähelepanu ja ei suuda hetkel muule keskenduda, pakub see ka hea võimaluse arendada lapse toimetulekuoskusi. Me saame öelda neile “ma saan aru, et see on frustreeriv, et issi õega õpib” ja soovides arendada vajaduste tuvastamist saame küsida, mida väiksem vajab. Mõistan, et see, mida ütlen on frustreeriv ka vanemale, kuna ideaalses maailmas eksisteeriks üks võluloits, mis aitaks niigi koormatud vanemal üle jõu käivat olukorda lahendada, kuid pean tõdema, et sellisteks muutusteks vajab laps pidevat tähelepanu ja juhendamist. 

Kui palju on selle olukorra lahendamine üldse vanema vastutusel või kuhu maani on see ka paratamatus – eks õdede-vendade abil õpivadki lapsed ju toime tulema teiste inimestega? Elus tulebki teistega arvestada ja kohaneda?

Piiride seadmise ja järgimise õpetamine on vanema vastutus. Kui vanem laps ei oska veel ise piire seada või ka noorem neid austada, siis see on koht, kus vanem võiks sekkuda. Kui laseme nooremal lapsel vanemat häirida, siis vanemal tekib jõuetuse ja üksinduse kogemus, kus tal ei õnnestugi midagi kontrollida enda ümber. Tal ei ole oma ruumi, oma aega, oma asju ja vahepeal ka kedagi, kellele loota. See on päris karm koht kuhu laps jätta. Kui laps oskab piire seada, siis võime usaldada neid ise kehtestama endale vajalikke reegleid. 

Kuigi vanem vastutab toetava keskkonna loomise ja laste suunamise eest nende suhtluste kaudu, on see ka sotsiaalse dünaamika vältimatu aspekt, et inimesed peavad õppima kohanema ja juhtima vastuolulisi vajadusi nii perekonnas kui ka laiemas sotsiaalses keskkonnas. Sellegipoolest ei tasuks vanemat last jätta oma mures üksi ning soovitan uurida temalt, mis ta selles olukorras vajab.

Loe täispikka artiklit SIIN. Minu kohta saad rohkem infot SIIN ning kui tundub, et sooviksid seda teemat arutada, siis tutvu ka hinnakirjaga ning võta ühendust aja kokku leppimiseks.

The post Laste vanusevahe ja suured tülid first appeared on Tundekoda - Psühholoog Tartus ja psühholoog Tallinnas.

The post Miks me vajalikke tablette nii väga kardame first appeared on Tundekoda - Psühholoog Tartus ja psühholoog Tallinnas.

The post Laste omavaheline võitlus vanemate tähelepanu pärast first appeared on Tundekoda - Psühholoog Tartus ja psühholoog Tallinnas.

The post Millal otsida abi ja millal on juba liiga hilja? first appeared on Tundekoda - Psühholoog Tartus ja psühholoog Tallinnas.